Fonoeelvõimendid ja MM/MC fonoeelasted

Aastatel 1948–1954 vajasid Columbia, Decca, RCA ja paljude teiste plaadifirmade lõigatud plaadid õigeks kõlamiseks erinevat taasesituskõverat, sest puudus ühtne standard selle kohta, kuidas vagu peaks ekvaliseerima. RIAA lahendas selle 1954. aastal ja igal sellest ajast peale ehitatud fonoeelastmel (phono stage) on oma vooluringis sama ülesanne: rakendada selle kõvera täpset pöördväärtust.

Kõver on olemas seetõttu, et vagu ei suuda toorheli tõhusalt salvestada. Täisvõimsusel lõigatud sügav bass oleks liiga lai, et ühele plaadipoolele piisavalt muusikat mahutada, ja vaiksed kõrged sagedused mattuksid pinnamüra alla. Seega lõikavad helirežissöörid plaate vähendatud bassi ja võimendatud kõrgete sagedustega ning fonoeelaste pöörab selle kuju taasesitusel ümber. Selle teine ülesanne on võimendus (gain): helipea pisike väljund, mis on liikuva mähisega (MC) disainilahenduste puhul sageli alla millivoldi, vajab 40–60 dB puhast võimendust, enne kui see jõuab liinisisendini — ja see, kui vaikselt seda tehakse, eristab tavalist fonoeelastet heast. Eelkõige võimaldab Gold Note’i PH-10 endiselt valida RIAA, Decca Londoni ja American Columbia kõverate vahel presside jaoks, mis on lõigatud enne standardi juurdumist.

Peale selle ühise ülesande lähevad disainifilosoofiad järsult lahku. Cary Audio ehitab fonoeelasteid nagu VT-500 vaakumlampide ümber, et saavutada soojem iseloom. Acoustic Signature’i Tango seeria ulatub taskukohasest Tango Mk3-st kuni referentsklassi Tango Apex NEO-ni, peegeldades selle plaadimängijate ja helikäppade tasemeid. Gold Note’i PH-seeria ulatub kompaktsest PH-5-st kuni mudelini PH-1000, kusjuures mitmed mudelid pakuvad välise toiteploki lisamise võimalust. Chord Electronics kasutab mudelitega Huei ja Symphonic kompaktsemat pooljuht-lähenemist (solid-state).

Allpool sobitage oma fonoeelaste oma helipea tüübi ja väljundpingega, enne kui hakkate midagi muud võrdlema.